941
0Haidel ja kobrastel on hea elu: neil kasvavad hambad terve elu: haidel – uued, kobrastel – olemasolevad. Kusjuures, kui kobras puud ei näri ja hambaid ei terita, siis ta sureb. Inimene, kelle hambad on välja tõmmatud või kukkunud, jääb muidugi kaasaegsetest tingimustes ellu. Aga haigus jääb. Milles on kroonilise või funktsionaalse hammaste väljakukkumise probleem arutleme artiklis.
Muinasjutt lühikestest hammastest
Kujutame endale ette muinasjutulist olukorda – inimene elab endale, ei kurvasta – joob kohvi, sööb jäätist. Ja ühel ilusal päeval hakkavad tema hambad kuumale ja külmale, happelisele ja magusale reageerima. Inimene avab suu – tema hammaste otsad on sirged aga mitte kühmjad. Ta lõpetab ainult jäätise ja kohvi tarbimise, aga hakkab võtma Birch Vodkat sooja kiluvormiga ja läheb ülem rollmopsidele. Aga mida see teeb – hammastele haiget.
Meie inimene elab aasta, elab kaks. Kuuma ei söö, külma ei joo. Lõpetas ka õlle joomise: see lõhub samuti hambaid. Aga kes terve mõistusega inimestest hakkab jooma sooja õlut? Pärast vaatab – tema nägu on muutunud: suunurkadesse on ilmunud kortsukesed, nägu on lühemaks jäänud, nii tuttav topeltlõug on kuhugi kadunud, selle asemel on ilmunud teine, kuigi kaalu pole juurde tulnud, ja nahal on veel vara lotendama hakata. Lüüriline kangelane avab suu – hambad ja igemed ei ripu enam nii lõbusalt nagu vanasti. Ja arv on nähtavasti tavapärane, aga hambaid on kuidagi vähe. Ta avab oma lõualuud veel laiemalt, vaatab tähelepanelikult peeglisse – hammaste otstes on aga näha kogu sisemine seade: email on suhteliselt valge, aga igemed kollasevõitu ja keskelt nähtavad pruunikas-punane igemete toon. Ja inimene saab aru kuidas oma hambad ära on söönud. Kolmandiku võrra. Või isegi poole.
Tõde hammaste välja kukkumisest
Muinasjutt lühikestest hammastest ei pea ole tõsilugu. Aga võib selleks saada. Põhjused: ebapiisav kaitse happe tootmise eest või hapete kasutamine tehnoloogilises protsessis, millegi kõva või abrassiivse närimine, öine hammaste kiristamine – teaduslikult bruksism. Veel võib ka põhjuseks olla hambakudede ebapiisav tugevus fluoroosi või hüpoplaasia korral. Sellega aga ei ole veel kõik üles loetletud. Riskitsooni kuuluvad ka vale hambumusega inimesed, mille on esile kutsunud loomulikud põhjused, ebakvaliteetselt valmisatud proteesid või kroonid, mõne hamba puudumine. Kusjuures, hammaste välja kukkumine näitab kaudselt osteoporoosi või osteopeenia olemasolu inimesel – ka siin on vähe rõõmustavat.
Parim viis hammaste välja kukkumisega võidelda on profülaktika. Hapetega töötamisel – kasutada individuaalseks kaitseks mõeldud vahendeid ja mitu korda päevas loputada suud soodalahusega hapete neutraliseerimiseks.
Kõigil, olenemata vanusest, soost ja töö iseloomust on soovitatav:
● visiidid hambaarstile kord poole aasta jooksul;
● piisav kaltsiumi ja vitamiinide tarbimine, tasakaalustatud tervislik toitumine;
● õige arsti abil valitud hambapasta- ja hari;
● regulaarne professionaalne suuõõne puhastus;
● hambumuse parandamine;
● õigeaegne hammaste proteesimine ja kaariese ravi;
● hammaste töötlemine ravilakkidega;
● muud protseduurid, mida stomatoloog soovitab.
Hammaste kiristamise all kannatavatel on soovitatav bruksismi põhjuse eemaldamine. Selle eest vastutavad psühholoog ja neuroloog. Kusjuures, probleeme hambumusega, olenemata nende päritolust, võib samuti esile kutsuda bruksism. Seetõttu on ring väike: stomatoloog – psühholoog – stomatoloog.
Kui muinasjutt sai reaalsuseks
Kui olukord on jõudnud jutustatud olukorrani – siis on vaja hambaid päästa. Nende kulutamine juurteni, mis on täiskasvanule antud terveks eluks, ei võta kaua aega. Loomulikult töötavad raviplaani välja stomatoloogid. Selle jaoks on vajalik mitme spetsialisti konsiilium või otsuse vastu võtmine ühe kuid väga osava ja kogenud inimese poolt.
Konsiilium saadab patsiendile ühele kolmest teest, kus hobust või pead kaotada pole vaja. Ja isegi abielluda ei tule. Kuid kõik patsiendid jõuavad ilusa ja tervete hammasteni.
Kui hambad pole juurteni kulunud, vaid on ainult kolmandiku võrra lühenenud, siis ootab ees tee ortodondi juurde. Hammaste pikkuse kaotuse juures 30-40% on ette nähtud vineerid, vahetükid ja kroonid. Seejuures on võimalik hambad elusatena säilitada. Kaasaegsed materjalid lubavad kroonid paigaldada ja unustada nende olemasolu 5-10 aastaks. Vajalikud on vaid regulaarsed visiidid oma hambaarsti juurde kord poole aasta jooksul.
Kui vajalik on hambumuse korrigeerimine – siis viib tee gnatoloogi juurde. Tema teeb kindlaks ega vale hambumus pole põhjustatud või esile kutsutud lõualuu või närimislihaste patoloogia poolt. Kui ja – siis laheneb olukord ise, kui ei – võib saata edasi proteesiva arsti või ortodondi juurde.
Kui üht või mitut hammast päästa ei õnnestu siis viib tee proteesija juurde. Tema teeb tihvtit, teostab proteesimise või implanteerimise – kogenud spetsialist teeb patsiendi hammastele minimaalset kahju juhindudes meditsiini põhialusest – „mitte teha kahju”.
Kuid esimeseks tegevuseks on ja jääb restauratsioon – hambakudede taastamine. Seda teeb tavaline stomatoloog, kasutades kõige kaasaegsemaid seadmeid ja materjale. See on kõige säästlikum ja jätkusuutlikum hammaste välja kukkumise ravi, mis säilitab maksimaalselt võimalikult oma hambaid. Seda pole hilja teha kuni hambad pole kolmandiku võrra kulunud. Stomatoloog tugevdab ka emaili ja moodustab uuesti hamba seinad ja närimispinna ning millega asendada igemete puudujäägid.
Kõige olulisem on mitte alla anda. Räägitakse, et isiklike elus hammaste olemasolust ei olene mitte ainult toitumine ega välimus vaid ka mälu. Mida rohkem hambaid alles on – seda kaugemal saab inimene end hoida igasugusest dementsusest, skleroosist ning muudest mäluprobleemidest. Ja ka eraelu kulgeb hammastega inimestel paremini.
Hoidke hambaid. Külastage regulaarselt oma hambaarsti. Ja ärgu teid puudutagu füsioloogiline ega krooniline hammaste välja kukkumine. Olge terved!